Poiss, panen sulle vasta kukalt ää

Paneks tõesti. Pühapäeval üritasin mina olla ülimalt õilis - panen jussi valmis ja lähen temaga õue jalutama, seljas muidugi. Ilus oli olla, puhtas varustus (nädal aega hoolikal kraabitud), tutikad ratsapüksid ja B-l villatekk selga soojendamas. Ühesõnaga, tüüp oli nii puhevil, et hakkas mul marssima. Pea püsti ja õhku täis. Käisime siis metsani jalutamas. Mõtlesin juba, et see läks küll hästi. Jõuan siis aiaga platsini ja B tõmbab pea alla ja hakkab taguma. Kuradi tont küll. Peaaegu oleks maha ka lennanud, aga joppas. Pidama sain, kui ma karjusin talle, et " kuradi kurivaim, lõpeta ära!". Siis sai pidama ja tahtis veel, tõmbasin ta nii lühikeseks kui sain, karjusin ka natuke ja läksin sisse. Aga ei - sisse sõitma :D Oma õilis olemise mõttega tahtsin selle idüllilise jalutamise lõpetada ilusti, venitan natuke ja panen boksi. Aga kuna ta tegi mulle sellist nahka, siis ma tegin vastu. Nahk seisnes selles, et ma ei kinkinud talle puhkust - läksin maneeži sõitma. Mõtlesin, et kui ta nii boss on, et taob üles nii mitu korda järjest (pärast hingeldas ka muides, mis oli päris naljakas), siis paar traaviringi jõuab ikka teha. Tuli välja, et ei jõuagi. Ringid said hädavaevu tehtud, vasak suunurk oli hästi kange. Aga käiguvahe.. Paar esimest ringi olid sellised lapergused.. kandilised... aga edasi ei saanud ma enam aru. Positiivne oli see, et tegin samamoodi tribüüni ees - kui tema sättis ennast kartma, vaatasin ma kohe mujale ja äkitselt kadus ka hirm. Takoine suslik siis.

 

Pärast venitasin tal koibse ka. Tegi vist liiga endale selle üles ladumisega. Ei tahtnud lasta mul seda jalga taha painutada. Ja lõpuks ei andnudki jalga. Sellest ka uus hüüdnimi.

 

Tabletid said otsa, need mis võtsid põletikku ja valu maha. Nii palju kui ma olen uurinud ja mõeldnu ja rääkinud ja arutanud ja... siis ma ei kavatse teda lasta süstida, et saada teada, kust see valu tuleb. Ma olen üsna kindel, et see tuleb ülevalt, puusast. Mitu inimest on seda ka öelnud. Ja veel, selline probleem pidi olema paljudel suurtel hobustel. See kaob, kui ta on kogu aeg töös ja saab trenni. Nali naljaks, aga puhkust ta ei saa enam kunagi :D

 

Seega astun mina sellest ravimise nõiaringist välja. Eelnevates blogides olen ma kirjutanud küllalt, tekib üks jama, siis järgmine ja järgmine... muudkui ravid! Ma ei jõua enam ja usun, et Beebs ka ei jõua lasta ennast ravida kogu aeg. Lähen tagasi sinna, kus hobused on tervemad ja muru rohelisem.

 

Massaaži ma lasen talle ikka teha, seda enam, et huvilisi tuli juurde. Hea oleks see ise muidugi selgeks õppida.

 

Teist juttu kah. Olen avastanud ennast ebay avarustes ringi sobramas. Seal on ikka põnevaid asju müügis! Mõtlesin ühe kallima asja ka ära osta sealt, kui siis Eestis seda ei liigu. Samas, iial ei tea, mis sulle saadetakse, mis konditsioonis.

 

Tegin kuu kokkuvõtte ka trennipäevikust, mida ja kui palju teinud olen jaanuarikuus ja veebruaris kuni kolmandani.
Käe kõrval kõndinud 9 korda, sh siis ka Frendly Game, jalgade painutamised, keerutamised, taandamised.
Seljas sõitnud 2 korda.
Pessoa treeningsüsteemiga 3 korda.
Niisama jooksis maneežis 4 korda.
Peale selle sai veel 2 korda massaaži, millest siis oli puhkus tal kokku 5 päeva.


Nüüd kui uuesti töösse saab, läheb normaalseks ka tagasi, praegu marudalt krutskeid täis.

Ja siis kolmapäev-neljapäev peaks isa ka jõudma hobunduse asjadega! Juhuuu! Saan endale Felix Bühleri põlveni mantli, millega saab ratsutada, Roeckli talvekindad ja mustad valjad.

Nüüd oleks vaja teisi suulisi ka Beebsile lisaks, et ei peaks kogu aeg hakkama vahetama. Firmat ma juba tean, aga välja pole valinud.

Ühesõnaga, ma hakkan uurima värke.