Terekest!
Jah, ma olen päris luuser olnud, mitmes tähenduses. Pärast Beebsi müümist mõtlesin, et mis ma selle blogiga ikka teen, enam millestki kirjutada ei ole. Hobust ju ei ole enam. Aga see ei tähenda, et hobusemaailmast oleksin kaugenenud. Võibolla pisut.
Vahepeal on päris palju asju tehtud. Ma olen praegu teisel kursusel, õpin õeks. Käisin praktikal, sain seal igasuguseid põnevaid asju teha - verd võtta, kanüüli panna, süstida, tilkinfusiooni üles sättida. Päris palju kogemusi sain juurde. Osadel patsientidel, kellel on keemiaravi tehtud, on sooned täitsa kadunud. Tahtsin sinna jõuda, et kaks korda torkasin mööda ka. Polnud kuhu torgata lihtsalt.
Tallis olen käinud Tugrikuga tegelemas. Tal on alati hea meel kui ma tulen. Üldse ei ütleks, et ta on 23. aastane. Silmad säravad ja nägu on lusti täis. Talli lähen ja hõikan teda, siis kohe tunneb ära. Ma olen teda maneeži jalutama lasknud ja sõitmas olen ka käinud mõned korrad. Iga kord kui ma käin, siis mul läheb meel kohe nii rõõmsaks, sest Tugrik pole just tavaline tuim hobuseline. Tal on ikka oma iseloom ja kui talle miski ei meeldi või ta tahab omapead midagi teha, siis ta annab sellest märku. Tavaliselt on ikka nii, et paned valjaid pähe, mõni hobune teeb suu lahti, mõnda pead aitama ehk topid näpud suhu või mõni kolmas raskem variant. Aga Tugrik - ta lausa haarab neid suulisi. Sadulat panen ka, siis juba üritab ise ust lahti lükata. Väga meeldib talle muidugi oma pead minu vastu hõõruda. Mul selle vastu midagi pole, Beebsil lubasin samamoodi. Sõidu poolest on ta sellise mõnusa erksa sammuga. Boksiukse teeb ikka väga noppelt ise lahti. Esimest korda, kui ma ei teadnud, et ta selles nii osav on jätsin ta natsa lahti ja läksin kindaid tooma. Naksti oli uks lahti ja leegid. Tallist välja ta õnneks ei läinud, küll aga teise hobuse sööki nosima. Pärast tegelemist annan talle tavaliselt mashi ja/või peeti, mis talle väga maitseb. Vast nüüd talve poole läheb hõredamaks kõik see kool ja töö, saab rohkem tallis käia. Ma vahepeal juba unustasin, kui hea enesetunde tallis käimine annab.
Kui päris aus olla, siis eile, kui ma Tugrikuga sõitmas käisin, vihastasin ennast seaks küll. Mõni ratsutaja ei oska ikka üldse teistega arvestada. Seda enam, et kõik hobused on ju võõrad ja ei tea, mismoodi ta reageerib, kui hästi lähedalt mööda sõita. Jalutasin viisakalt rajalt sees, täpselt nii, et rajal sõitjaga oleks ikka vahe sees ja hobused omavahel kokku ei puutuks. Need kaks ratsutajat, kellega ma sattusin eile koos sõitma, tulid kuskilt rajalt selja tagant mul, keerasid voldile ja täpselt Tugriku nina eest, niiet ma ehmatusest krabasin ratsmeid, et seisma saada.
Eile panin Imbsule üles Likiti maiuse. Kunagi ostsin Beebsile, aga teda ei huvitanud või ta ei osanud süüa sealt. Imbs seevastu sai asjale pihta ja nüüd nommib rõõmsalt.
Jah, ma olen päris luuser olnud, mitmes tähenduses. Pärast Beebsi müümist mõtlesin, et mis ma selle blogiga ikka teen, enam millestki kirjutada ei ole. Hobust ju ei ole enam. Aga see ei tähenda, et hobusemaailmast oleksin kaugenenud. Võibolla pisut.
Vahepeal on päris palju asju tehtud. Ma olen praegu teisel kursusel, õpin õeks. Käisin praktikal, sain seal igasuguseid põnevaid asju teha - verd võtta, kanüüli panna, süstida, tilkinfusiooni üles sättida. Päris palju kogemusi sain juurde. Osadel patsientidel, kellel on keemiaravi tehtud, on sooned täitsa kadunud. Tahtsin sinna jõuda, et kaks korda torkasin mööda ka. Polnud kuhu torgata lihtsalt.
Tallis olen käinud Tugrikuga tegelemas. Tal on alati hea meel kui ma tulen. Üldse ei ütleks, et ta on 23. aastane. Silmad säravad ja nägu on lusti täis. Talli lähen ja hõikan teda, siis kohe tunneb ära. Ma olen teda maneeži jalutama lasknud ja sõitmas olen ka käinud mõned korrad. Iga kord kui ma käin, siis mul läheb meel kohe nii rõõmsaks, sest Tugrik pole just tavaline tuim hobuseline. Tal on ikka oma iseloom ja kui talle miski ei meeldi või ta tahab omapead midagi teha, siis ta annab sellest märku. Tavaliselt on ikka nii, et paned valjaid pähe, mõni hobune teeb suu lahti, mõnda pead aitama ehk topid näpud suhu või mõni kolmas raskem variant. Aga Tugrik - ta lausa haarab neid suulisi. Sadulat panen ka, siis juba üritab ise ust lahti lükata. Väga meeldib talle muidugi oma pead minu vastu hõõruda. Mul selle vastu midagi pole, Beebsil lubasin samamoodi. Sõidu poolest on ta sellise mõnusa erksa sammuga. Boksiukse teeb ikka väga noppelt ise lahti. Esimest korda, kui ma ei teadnud, et ta selles nii osav on jätsin ta natsa lahti ja läksin kindaid tooma. Naksti oli uks lahti ja leegid. Tallist välja ta õnneks ei läinud, küll aga teise hobuse sööki nosima. Pärast tegelemist annan talle tavaliselt mashi ja/või peeti, mis talle väga maitseb. Vast nüüd talve poole läheb hõredamaks kõik see kool ja töö, saab rohkem tallis käia. Ma vahepeal juba unustasin, kui hea enesetunde tallis käimine annab.
Kui päris aus olla, siis eile, kui ma Tugrikuga sõitmas käisin, vihastasin ennast seaks küll. Mõni ratsutaja ei oska ikka üldse teistega arvestada. Seda enam, et kõik hobused on ju võõrad ja ei tea, mismoodi ta reageerib, kui hästi lähedalt mööda sõita. Jalutasin viisakalt rajalt sees, täpselt nii, et rajal sõitjaga oleks ikka vahe sees ja hobused omavahel kokku ei puutuks. Need kaks ratsutajat, kellega ma sattusin eile koos sõitma, tulid kuskilt rajalt selja tagant mul, keerasid voldile ja täpselt Tugriku nina eest, niiet ma ehmatusest krabasin ratsmeid, et seisma saada.
Eile panin Imbsule üles Likiti maiuse. Kunagi ostsin Beebsile, aga teda ei huvitanud või ta ei osanud süüa sealt. Imbs seevastu sai asjale pihta ja nüüd nommib rõõmsalt.
Imbsu Likiti lummuses
Suvel ilusa ja sooja ilmaga platsil
Praegu nagu rohkem juttu ei olegi. Eks ma püüan oma blogi taaselustada. On teistel kirjutajatel ka hea vahelduseks lugeda.
