Meistrikad Ruilas olid väga toredad. Eelmisest korrast sain väga positiivse emotsiooni ja ega seekord ka see tulemata jäänud. Läksime kohale, panime asjad valmis. Käisin veel õhtul sõitmaski. Beebs oli väga hea. Ta üldse sel ajal oli selline mõnus, ülesmäge, kokku sõidetud ja välja näeb ka nagu juba hobune. Nii nad räägivad. Tulemuseks sain A24-s 59,348%, 62,826% ja 62,826%. Kokku 61,667%. Ise jäin rahule. Areng on toimunud. Kirjutati, et sõit oli uimane, siis järgmiseks päevaks Maris parandas - liikuma! Küri tulemuseks 58,375%, 55,125%, ja 61,000%. Kokku 58,167%. Kür läks pekki jah. Harjutasime kodus korralikult, hakkasin õige koha pealt sõitma. Lõpuks selgus sama tõsiasi, mis eelmisel aastal. Ruilas on plats parem ja hobune lippas nobedamalt. Sõitsin muusikast mõnevõrra ette, galopp jäi aeglaseks. Lõpetasin ikka õigel ajal :D Küri lehtedele kirjutati, et kiirustab. Sellepärast ongi koolisõit selline huvitav asi, et pärast hinnangulehtede lugemist ei saa aru, mida sa edasi tegema pead. Aga noh, see selleks. Tore oli ikkagi. Mulle väga meeldis. Naeratada ma ikka ei suutnud sõitude ajal ja kui vaadata Külli Tedre pilte, siis enne starti polnud arbuuse. Lendasin keskliinile ja arbuusid algasid!
Käisime mingi päev krossi hüppamas Saksas. Krossivastane nagu ma olen. Beebs alguses kahtlustas takistusi ja jäi seisma, teiste kordadega saime üle. Lõpuks läks nii käima, et hakkas lippama lausa. Muidu mulle meeldis, ainult kardan allahüppeid. Mõistagi miks. Järgmisel nädalal lähme veel.
Selgus kurb tõsiasi. Mu ks sadul läheb müüki. Kõikidele teistele ta sobib ja Beebsile mitte. Kopp on ees ka nende vahetamisest juba. Lootus leida normaalne ja sobilik sadul on suhteliselt nulliringis. Sõidan hüppekaga edasi ja elu ongi lill. Proovisin Kaisa vana ja Merlini uut - väga mõnna. Pean vaatama, ehk õnnestub saada sarnane. Kuskilt. Kunagi.
Ma olen omaarust väga kannatlik inimene. Pigem selline koguja, kohe lõugama ei lähe. Aga, et ma olevatki lõugama läinud. Huvitav on see, et ma ei teagi ise, et ma pahandamas käisin. Rääkimas küll ja seda viisakalt. Kõige põnevam on see, et pahandamise jutt jõuab minuni läbi mingi kolmanda isiku. See meenutab mulle TRR aegu, mil üks kui tahtis keerata, läks kitus teisele ja teine tuli siis, üleskeeratult. Nagu ikka, kukkus välja kentsakalt, sest see üks pani nii kolmveerand juurde. Ja teine kõndis pika näoga minema, kui kuulis, mis tegelikult on. Piinlik ka ei ole, aga nii on ju ebaviisakas. Mulle tundub, et minust on tehtud voodoo nukk ja seda torgitakse iga päev. Ajad küll nagu oma asja, aga kellelegi jääd ikka ette. See peab olema mingi isiklik vimm? Pahatahtlikkus? Lihtsalt tahe keerata? Kahju on sellistest, tahaks lausa aidata. Elu on täis üllatusi! Selle peale võite kuulata taustaks Abrahami - Vot see on armastus.
Trennist kah. Oli jutt M-ga, et kui meistrikad läbi saavad, võiks minna trenni ja küsida juurde hüva nõu. Äkki keegi näeb teise pilguga. Praegu käivad laagrid suure hooga, kõik treneerivad ja on tublid. Arutasime, et peaks ka minema, äkki saab ka mingi kasuliku nipi või harjutuse. Nädalaga peaks nii mõndagi lisaks tulema. Aga on hilja juba, teine nädal käib vist ja varsti lõppeb ära. Mul on ajaarvestus täiesti sassis, puhkus on süüdi.
Ükskord käisin põlla pääl Beebsiga, lubasin tal joosta nii kiiresti ja nii palju kui ta tahab. Tahtis küll jalakesed sirgeks joosta. Ma hoidsin lakast kinni. Seljas oli mul veel turvakas ja kollane vest, et kõik mind näeksid.
Ma ei viitsi enam kirjutada, kell on palju juba. Pildid panen ka... kunagi!
