Mõtlesin eile, et patt oleks sellist kevadilma raisku lasta ja maneežis sõita. Mugav nagu ma olen, ei viitsinud ratsapükse ja sääriseid jalga ajada. Ah, saan vatipükste ja roosade kummaritega kah ilusasti kõnnitud ja mõne traavijupi tehtud. Pealegi hea soe.
Aga kes oleks teadnud, et just õues hüppas Tugrikule kevad südamesse? Kohe kui õues selga sain, hakkas T keksima, tahtis traavi teha. Mina ei lubanud, enne tuleb soojaks kõndida. Eks ta keksiski mul terve selle aja, kui kõndisin taha suurele muruplatsile. Silmad suured, puhises ja pea käis kahele poole. Tegin natuke traavi ka, muutus aina lennukamaks ja küsis galoppi... mõtlesin, et okei, väikse jupikese teeme siis. Aga siis, Tugrikul lõi kevad hoopis jalgadesse ja ta hakkas suurest rõõmust tagant loopima. Vatipükstega ma sinna selga poleks jäänud, seega ma võtsin sammu ja läksin maneeži. Hirm tuli naha vahele. Maneežis käis uhke hüppetrenn ja seal jalutasime veidike. Ja muidugi muutus Tugrik maneežis morniks. Aga pole hullu - püüan ikka ilusate ilmadega teha jälle ta tuju heaks. Pilti pole jagada, sest ma ei julgenud ratsmetest lahti lasta.
