SÜNNIPÄEV!

Beebsil oli eile, 27. aprillil 9. aasta sünnipäev!

Eile oli ette nähtud sammumaastik, aga kuna mul ei õnnestunud kuidagi 3 hobusega seda korraga teha, siis otsustasin nii: võtsin korraga Gregi ja Beebsi käe kõrvale ja läksime mööda teed kõndima. Mõlemad kõndisid ilusa pika sammuga, ei pidanud kedagi ootama või taga lohistama. Tagasi tulles hakkas Beebs kargama ja kahekat tegema, kartis vist väliplatsil plärtsutajaid (plats oli veits lögane). Greg ehmatas ära ja jäi niisama üllatunult seisma. Sain lõpuks sealt mööda. Viisime kõigepealt Gregi ära kivitalli ja siis viisin Beebsi. Beebsil pesin koivad ka puhtaks ja viisin boksi. 

Siis mõtlesin, et mida ma küll Imbsuga teen. Kerge laiskuse uss oli peal (kõht oli nii tühi, et kleepus juba selja külge), aga kuna maneež oli tühi, kavatsesin kasutada võimalust - uhkes üksinduses, ruumi kui palju! Läksin sõitma. Maneežis oli kaks tuvi, kes olid nii võllid, et ei kartnud isegi lähenevat Imbsu. Tõtt öelda, pidime isegi kaarega mööda minema. Korra I kartis, kui tuvi lendu tõusis. Muidu polnud häda midagi. Aga ma ei saa aru, kuidas saab üks hobune nii andekas olla? Ta õpib nii kiiresti, nii hea on sõita. Eile sain ise ka Imbsu süsteemile rohkem pihta ja trenn oli väga super. Ma olin väga rõõmus, pärast tegin talle natuke pilatese harjutusi. Maiuse peale venitas ennast mõlemale küljele ja alla. 

Tagasi sünnipäeva juurde!

Kuna ikkagi oli Beebsi sünnipäev, siis tuli tähistada!

Ossu lootis, et ehk sobib kook talle ka...

...aga ei sobinud ja ta tegi koibi sirutades vehkat.

Beebs kutsus sünnipäevale kooki sööma oma parima sõbra, Imbsu. 

  

 Koogid maitsesid hästi!

K.

Nädala lühikokkuvõte

See nädal on saanud mõlemad hobuselised trenni. Esmaspäev muidugi algas rängalt, jõudsin talli ja hakkasin kohe traavima ja galopeerima Beebsiga, sest Maris tegi esimese traavi ära. Muidugi oli plats takistusi täis. Hüppasin ka Beebsiga, suure vingumisega. Mul pole praegu üldse tasakaalu, mistõttu on mul arbuusid kaasas alati ja ma jäin suu peale talle. Mille peale muidugi Beebs karistas mind, tõmbas pea alla ja hakkas kiikhobust tegema. Tõeline põrsas, aga noh asja eest. Mul oli tegelikult hirm nahas, palusin Marisel tuua turvaka, sest Beebs oli tõeliselt hull. Vot sulle tori hobust. Imbsuga sõitsin ka, tegin traavis serpentiine, üleminekuid ja vingerdasin niisama. Imbs oli nummi nagu alati.

Teisipäeval sõitsin Beebsiga, tegin üleminekuid ja asju. Imbs sai vist sel päeval pessoad. Jooksis nagu ikka, hästi.
Kolmapäeval Imbs puhkas, Beebsiga tegin ratsastust.

Neljapäeval said mõlemad kordet, Beebsile tegi Maris koos maast kõrgemate kavalettidega. Beebs ei tahtnud üldse sirutada oma koibi, kaval nagu ta on. Imbsule panin 2 maalatti, ta jumala suvaliselt lippas üle sealt, galopis ka, üldse ei vaadanud. Ma ei saa aru, kuidas mõnele on antud rohkem kui teisele. See on nagu inimestega, kellel pole taiplikkust, see tuubib ja harjutab. Helge peaga, ei tee muffigi ja lendab kõigest üle.

Täna vaatan, mis ma teen nendega. Homme on igatahes sammumaastik. Kolm on seltskond.

K.

Tulivihane

Nädal aega Beebs puhkas. See oli küll täielik viga, kuna selle nädalaga võib ta nii põrsaks muutuda. Lisaks veel jääb tal see tagumine koib kangeks.
Eile ma ei saanudki pihta, kuidas või mida ta jooksis. Traav ja galopp olid täielikud õudukad. Tegin üleminekuid, et ta nats ennast tööle saaks. Ega väga ei saanudki, sest mingi varju peale oli vaja karata ja kahekat teha. See oli minu jaoks täielik hämming, kuna ta pole sellist asja kunagi teinud. See nädal on tal rets - Maris tegi plaani, mille järgi ma kablutan temaga. Täis tegevusi kuni laupäevani.
Ja saaks ma kord tal selle laka juba korda tehtud.
Eile libistasin pärast trenni tal kabjakonksudega üle kanni, Beebs vaatas mind nagu mingit kurikotti.

Mõtlesin eile suure kurjusega, et ostan talle vähe rängemad suulised. Aga tegelikult mul pole neid vaja. On küll lihtne pageda vähe karmimate asjade kallale, aga see ei annaks mulle midagi.

Veel. Eile läksin talli ja võtsin oma harjakasti välja, sellelt oli klõps ära võetud (see, millega see kaas kinni läheb), asjad sees sassis, salfaka rull sees ja see sisemine sahtlike rippus. Tol hetkel valdas mind tõeline raev. Mis mõttes keegi läheb minu asjade kallale ja lõhub ja keerab kõik segi? Talli sisekates on öeldud, et teiste asju ei tohi ilma küsimata võtta ja kõik lõhutu kuulub hüvitamisele. Ma tean täpselt, kuidas ma miski asja jätan. Ma panen kõik asjad väga korralikult tagasi ja ühtemoodi. Ja kui ma leian sellise segaduse, siis ma vihastan ikka küll.

Lisaks ootan ma juba pool aprilli oma müüdud valjaste raha.

Taaskord olen ma selline.

 

K.

Kuna keegi mulle kommentaare ei kirjutanud, et milline vest võiks parem olla, siis tegi valiku juhus.
Juhuslikult (või saatuse tahtel) oli poes vaid 1 tumesinine Tipperary, mis esmapilgult tundus minu suurus ja Racesafe musta värvi M suurus, mille tõin Vanessale. Vest on super mõnus ja sobilik on seda kasutada igal spordialal. Kui keegi soovib osta, teen super hinna. Mulle on ta ikkagi pisut suur. Pean sebima endale XXS ehk 32.

Pakett motivatsiooni!

Jah, tõsi. Mulle tuli pakett motivatsiooni eilse trenniga. Läksin talli, vaatasin maneeži, sain südameataki. Maneež takistusi täis! Ristikesed küll.. aga ikkagi. Hakkasin soojendust tegema ja Maris andis mulle trenni. Ma olen terve nädal nühkinud ratsastust teha, iga päev lõpetan töö kell 20.00 ja jooksuga talli! Tallist jooksen ka välja nii, et napikas enne või pärast kümmet. Nõme, mulle ei meeldi selline kiirustamine, aga midagi pole teha.

Hea meel - Maris ütles, et on näha, et tööd on tehtud. Siis oli õigustatud virisemine ka :D Et kui Beebs üht või teist asja ei tee.

Soojendus oli hea, Beebs oli ümar nagu maakerake, vahepeal muidugi üritas peakest üles kakkuda. Tegime latte igasuguseid ja lõpuks läksime ristide peale üle. Alguses vaatas esimest valimislatiga risti, panin sääre vastu ja läks - nagu põrkepall. Ma ei olnud temaga alates eelmise aasta augustist hüpanud. Ja tavaliselt pärast pikka hüppamise vahet ta teebki ränga põrke. Selle peale ma muidugi ütlesin Marisele, et äkki tood mulle turvavesti. Aga ta ei toonud ja õnneks kõrgemaks ka ei tõstnud. Aga see, et turvavesti ma pean ostma.  muidu tuli hüppetrenn super hästi välja ja saime kiita isegi, et oleme ikka tööd teinud :)

Nüüd pöördungi teie poole, mu kallid blogi lugejad, kes te kasutate turvavesti.
Andke nõu, kumb on parem?

Kas...

Racesafe või Tipperary?

Uurisin natuke tausta kolmevõistlejalt. Tipp pidi suht pehme olema näiteks krossi jaoks ja Racesafe nats tugevam. Dunno!

Jagage kogemusi!


Kaie

No johhaidii!

Käisin eile 2 korda tallis.. aga ei ratsutanud kordagi.
Esimene kord käisin paksukesi sisse tassimas, üks paksem kui teine. Meil käis V raudu tegemas. Essa oli Beebs, sai kuumad rauad endale. Kui te oleksite ta nägu näinud selle kärsahaisu peale... :D:D:D
Samal ajal kui Beebsi tehti, jooksis Imbs maneežis. Tõmbas sae nii käima, et pärast oli märg. Sae tõmbas selle peale käima, et pidi üksi maneežis olema ja osalt vist sellepärast ka, et selle rämeda kärsahaisu peale hakatakse kedagi tapma. Jalutasin ta maha ja panin kettide vahele. Seisis nagu miilenki ja kuulas, millist jalga andma pidi. Sellepärast ma ei saagi aru, kui mõni ja mõned räägivad, et Imbs on hull ja sigadusi täis - paigal ei seisa ja on muidu rebellion. Alguses oligi, sest tal polnud jalgu tehtud. Aga aega on ju möödas...vahepeal palju jalgu tehtud ja seega ei saagi võrrelda.  Viimane oli tädi T, kes seisis nii, kui ootas oma järksi:

Alguses koplis pani eest minema vaatas, et misasja. Pärast koplisse lasin, siis seisis tükk aega enne kui jalga lasi. Tema seisis ilusti lahtiselt kui jalgu tehti. Nagu üks hästi kasvatatud laps.

Õhtul läksin veel talli. Sõitsin kohale, parkisin auto talli kõrvale, et vähegi kuiva jalaga saaks sisse. Tulen välja ja tagumine ratas porilombis, mullitab pealekauba. Sõitsin nats edasi - no johhaidiii, kruusatükk rehvis ja auk sees. Mida teha? kas sõita Nõkku, kus korda tehakse või vahetada varukas ja sõita ikka Nõkku. Õnneks on tallis ees see betoon, ees oli mingi hein segiläbi maiteamillega. Viskasin selle nurka ja sõitsin peale sinna. Ma ei oleks saanud ju muidu tungrauda panna, kui poleks kindlat toetuspinda. Vahetasin rehvi ära, varukas oli ka tühjaks jooksnud, kutsusin A pumbaga kohale ja sain sõitma. Läksin Nõkku, kus tehti rehv korda. See kruusatükk oli selline nagu kiviaja tüüpide tööriist. Ma ei oleks seda nagunii välja saanud. Ma ei hakka ütlemagi, millega ma seda kangutasin sealt välja. See auk oli nii suur, et terve pastakas mahub sinna sisse. Tehti korda, aga öeldi, et kui paari päevaga tühjaks läheb - mis tähendab seda, et ma pean jälle ühe varuratta vahetuse tegema - pean kakkuma kummiboksi, kus võetakse ette põhjalikum töö. Ma olen valmis selleks. Varun autosse selle Tyre Repair'i, mida ma olen alati mõelnud, et mille jaoks see on ja kuidas see toimib.

Muud juttu ka, Beebsiga olen sõitnud, ta on päris hea. Tegin üleminekuid, mille peale muutus pehmeks ja mõnusaks. Ainult ma ise olin nagu nahkhiir. Püüan nüüd trenni ajal mõelda, mis vead mul on ja mida teha õigesti. Enesekontroll! Et ma näppudega ei näpiks, maha eri vahiks, istuks sirgelt, ei lükkaks kanda liialt alla, oleks hobusega voolujooneline. Asi edeneb, Beebs on tubli.

Ei saa rääkimata jätta. Mu ks'ile oli ostja olemas, kindel ostja. Lubasin enne ostmist seda sõita sellega. Sõidetigi, mingi 2 kuud! Eile uurin, et mis värk on. Selgus, et unustati öelda mitteostmise osas. Ma olin nagu

Ma ei viitsi sellest enam rääkida, ma olen muidu samasugune nagu pildil. Ühesõnaga trust nobody ja nii sõbralik ei tasu ka olla. Homme tuleb ostja sellele sadulale.

K.