Long time no see

Terekest!

Jah, ma olen päris luuser olnud, mitmes tähenduses. Pärast Beebsi müümist mõtlesin, et mis ma selle blogiga ikka teen, enam millestki kirjutada ei ole. Hobust ju ei ole enam. Aga see ei tähenda, et hobusemaailmast oleksin kaugenenud. Võibolla pisut.

Vahepeal on päris palju asju tehtud. Ma olen praegu teisel kursusel, õpin õeks. Käisin praktikal, sain seal igasuguseid põnevaid asju teha - verd võtta, kanüüli panna, süstida, tilkinfusiooni üles sättida. Päris palju kogemusi sain juurde. Osadel patsientidel, kellel on keemiaravi tehtud, on sooned täitsa kadunud. Tahtsin sinna jõuda, et kaks korda torkasin mööda ka. Polnud kuhu torgata lihtsalt.

Tallis olen käinud Tugrikuga tegelemas. Tal on alati hea meel kui ma tulen.  Üldse ei ütleks, et ta on 23. aastane. Silmad säravad ja nägu on lusti täis. Talli lähen ja hõikan teda, siis kohe tunneb ära. Ma olen teda maneeži jalutama lasknud ja sõitmas olen ka käinud mõned korrad. Iga kord kui ma käin, siis mul läheb meel kohe nii rõõmsaks, sest Tugrik pole just tavaline tuim hobuseline. Tal on ikka oma iseloom ja kui talle miski ei meeldi või ta tahab omapead midagi teha, siis ta annab sellest märku. Tavaliselt on ikka nii, et paned valjaid pähe, mõni hobune teeb suu lahti, mõnda pead aitama ehk topid näpud suhu või mõni kolmas raskem variant. Aga Tugrik - ta lausa haarab neid suulisi. Sadulat panen ka, siis juba üritab ise ust lahti lükata. Väga meeldib talle muidugi oma pead minu vastu hõõruda. Mul selle vastu midagi pole, Beebsil lubasin samamoodi. Sõidu poolest on ta sellise mõnusa erksa sammuga. Boksiukse teeb ikka väga noppelt ise lahti. Esimest korda, kui ma ei teadnud, et ta selles nii osav on jätsin ta natsa lahti ja läksin kindaid tooma. Naksti oli uks lahti ja leegid. Tallist välja ta õnneks ei läinud, küll aga teise hobuse sööki nosima. Pärast tegelemist annan talle tavaliselt mashi ja/või peeti, mis talle väga maitseb. Vast nüüd talve poole läheb hõredamaks kõik see kool ja töö, saab rohkem tallis käia. Ma vahepeal juba unustasin, kui hea enesetunde tallis käimine annab.

Kui päris aus olla, siis eile, kui ma Tugrikuga sõitmas käisin, vihastasin ennast seaks küll. Mõni ratsutaja ei oska ikka üldse teistega arvestada. Seda enam, et kõik hobused on ju võõrad ja ei tea, mismoodi ta reageerib, kui hästi lähedalt mööda sõita. Jalutasin viisakalt rajalt sees, täpselt nii, et rajal sõitjaga oleks ikka vahe sees ja hobused omavahel kokku ei puutuks. Need kaks ratsutajat, kellega ma sattusin eile koos sõitma, tulid kuskilt rajalt selja tagant mul, keerasid voldile ja täpselt Tugriku nina eest, niiet ma ehmatusest krabasin ratsmeid, et seisma saada.

Eile panin Imbsule üles Likiti maiuse. Kunagi ostsin Beebsile, aga teda ei huvitanud või ta ei osanud süüa sealt. Imbs seevastu sai asjale pihta ja nüüd nommib rõõmsalt.

Imbsu Likiti lummuses

Suvel ilusa ja sooja ilmaga platsil

Praegu nagu rohkem juttu ei olegi. Eks ma püüan oma blogi taaselustada. On teistel kirjutajatel ka hea vahelduseks lugeda. 

7 aastat

Jah, 7. aastat oli mul Beebs. Laupäeval, 5. juulil läks Beebs Soome. Mul on vähemalt süda rahul, et ta sai endale head omanikud. Müügi juures kartsin nii väga, et vahendaja kaudu satub ratsakooli. Aga see variant on kõigest kõige parem. Ja uued omanikud tõesti fännasid teda. Ma loodan, et ta on hea hobune neile.

Kahju on muidugi, nii palju mälestusi.

Viimane põllutiir

Viimane päev

Beebsi uued omanikud

Viimane pilt 

Nüüd nädal aega pärast Beebsi minemist ei suutnud talli minna. Esmaspäeval alles läksin asju korjama. No küll ma olen neid varunud alles. Suuremad asjad, mis Imbsule ei lähe, müün maha. Kui kellelgi on soovi, võib julgelt küsida. Panen FB hobutarvete grupi albumisse ka need üles. 

Yolo

Vahepeal olen sõitnud Imbsuga, kõvasti trenni teinud.

Maris andis ka mulle trenni ja hoopis teine tunne oli ikka. Niii hea.

See päev kui tallis oli sada last ümber väliplatsi jooksmas... oli Imbusle väga hirmutav. Tõstsime kordet Marisega ümber ja sel vabal hetkel kui ta avastas, et ta on lahti.. tegi leegid :D Saime ta kätte ja läksime maneeži.

Aga oh üllatust - Imbs on oma sussid jalast suusatanud ja nüüd on lombakas jälle. Ma ei saa aru, mida ta nendega teeb, ometi on ta ju üksi koplis. Kõik selle uue sepa rauad tulevad nädala-paariga ära, üldse ei püsi. Nüüd tal ongi lebo, pühapäeval tuleb Kubre ja lööb sussid alla. Jälle nädal raisus.

Beebs ja Imbs on nüüd eraldi koplites. Koos nad läksid liiga hulluks. Kui üks läks trenni tegema, karjus teine ja vastupidi. Beebs on suures karjas ja Imbs on üksinda.Kui Imbs oli suures karjas, oli ta kogu aeg katki. Eks ta ise käis ka nokkimas ja siis sai molli :D

Phoenix

Ärkasin taas blogiellu!

Vahest on ikka tore oma mõtteid ja tegusid jagada, aga siiamaani pole viitsinud ja polegi aega olnud.

Meistrikatest kuni siiani - olen igasuguseid asju korda saatnud.

Alates sellest, et panin oma hobuse müüki. Miks? Lihtne... ajapuudus ja eks see pidamine ole kallis ka. Ma läksin sügisest uuesti kooli, kolmandat kõrgharidust saama ja poole kohaga tööl käimine ei toida. Kolme aasta pärast saab minust õde.

Sügisest saati sõidab Beebsiga Maris. Ja selle üle on mul väga hea meel. Ma mõtlesin, et keskendun rohkem Imbsule, saaks tema ka vormi ja võistlema. Kuni siiamaani on see millegipärast longanud.. 

27. aprillil oli Beebsil juubel, sai 10. aastaseks! Juhhuu, palju õnne! 

Vahepeal käis Beebsi ja Imbsu koibi tegemas uus sepp Joey. Imbs suutis küll oma sussi ära kaotada ülejärgmisel päeval, aga see sai uuesti alla löödud. Muidugi kaotas ta selle ka ära ja nüüd eile lõi selle alla Kubre, kes ütles, et astub tagant väga peale ja astubki jalast ära. Läks koplisse kalossidega. Ahjaa, nad on nüüd Beebsiga koos suuremas koplis. Imbs püsib tervena ja ei pea teda lappima kokku nagu siis kui ta oli suure koplis. Kogu aeg oli jama, küll sai molli ja tuli paistes silmaga, haavad igasugused, mis läksid põletikuliseks jne. Praegu muidugi on nad lahutamatud. Kui neist üks läheb trenni, siis teine üritab hõigata teda tagasi - kõva igatsus. Tagasi sepa jutu juurde - Beebsile tehti paremale jalale eriline raud. Kuna tal see parem jalg on natsa koondvarbne, siis sai sellise raua, mis on välise ääre juures laiem, nagu suurem toetuspind on. Sepad on tal seda kabjaäärt ja toetuspinda aina vähemaks võtnud.  Aga nüüd ma loodan, et läheb paremaks ja nii nagu peab. Ma jäin küll väga rahule. Jookseb ka paremini sellise rutusega. 

Nädal aega on Imbs saanud kordet kummidega. Muidu korde peal jooksis pea õieli ja ei tahtnud lõdvestada. Nüüd kummidega jookseb väga mõnusalt, lõdvestab ka ikka. Ma kordetan teda teise nädala veel ja siis saab juba edasi vaadata, kas võhma on juurde tulnud ja kuidas seljas on. 

Uusi pilte mul ei ole. No ma olen teinud küll, aga... mu telefon hakkab õhtale minema ja ta valgustab need kõik üle. 

Hetkel rohkem mul kirjutada aega pole, tööpäev hakkab ka läbi saama.

Aga ma püüan nüüd hoolsam olla, et järgmine postitus oleks kiirem kui 9 kuu pärast :D

K.

Meistrikad Ruilas ja palju muud!

Meistrikad Ruilas olid väga toredad. Eelmisest korrast sain väga positiivse emotsiooni ja ega seekord ka see tulemata jäänud. Läksime kohale, panime asjad valmis. Käisin veel õhtul sõitmaski. Beebs oli väga hea. Ta üldse sel ajal oli selline mõnus, ülesmäge, kokku sõidetud ja välja näeb ka nagu juba hobune. Nii nad räägivad. Tulemuseks sain A24-s 59,348%,  62,826% ja  62,826%. Kokku 61,667%. Ise jäin rahule. Areng on toimunud. Kirjutati, et sõit oli uimane, siis järgmiseks päevaks Maris parandas - liikuma! Küri tulemuseks 58,375%,  55,125%, ja 61,000%. Kokku 58,167%. Kür läks pekki jah. Harjutasime kodus korralikult, hakkasin õige koha pealt sõitma. Lõpuks selgus sama tõsiasi, mis eelmisel aastal. Ruilas on plats parem ja hobune lippas nobedamalt. Sõitsin muusikast mõnevõrra ette, galopp jäi aeglaseks. Lõpetasin ikka õigel ajal :D Küri lehtedele kirjutati, et kiirustab. Sellepärast ongi koolisõit selline huvitav asi, et pärast hinnangulehtede lugemist ei saa aru, mida sa edasi tegema pead. Aga noh, see selleks. Tore oli ikkagi. Mulle väga meeldis. Naeratada ma ikka ei suutnud sõitude ajal ja kui vaadata Külli Tedre pilte, siis enne starti polnud arbuuse. Lendasin keskliinile ja arbuusid algasid! 

Käisime mingi päev krossi hüppamas Saksas. Krossivastane nagu ma olen. Beebs alguses kahtlustas takistusi ja jäi seisma, teiste kordadega saime üle. Lõpuks läks nii käima, et hakkas lippama lausa. Muidu mulle meeldis, ainult kardan allahüppeid. Mõistagi miks. Järgmisel nädalal lähme veel. 

Selgus kurb tõsiasi. Mu ks sadul läheb müüki. Kõikidele teistele ta sobib ja Beebsile mitte. Kopp on ees ka nende vahetamisest juba. Lootus leida normaalne ja sobilik sadul on suhteliselt nulliringis. Sõidan hüppekaga edasi ja elu ongi lill. Proovisin Kaisa vana ja Merlini uut - väga mõnna. Pean vaatama, ehk õnnestub saada sarnane. Kuskilt. Kunagi. 

Ma olen omaarust väga kannatlik inimene. Pigem selline koguja, kohe lõugama ei lähe. Aga, et ma olevatki lõugama läinud. Huvitav on see, et ma ei teagi ise, et ma pahandamas käisin. Rääkimas küll ja seda viisakalt. Kõige põnevam on see, et pahandamise jutt jõuab minuni läbi mingi kolmanda isiku. See meenutab mulle TRR aegu, mil üks kui tahtis keerata, läks kitus teisele ja teine tuli siis, üleskeeratult. Nagu ikka, kukkus välja kentsakalt, sest see üks pani nii kolmveerand juurde. Ja teine kõndis pika näoga minema, kui kuulis, mis tegelikult on. Piinlik ka ei ole, aga nii on ju ebaviisakas. Mulle tundub, et minust on tehtud voodoo nukk ja seda torgitakse iga päev. Ajad küll nagu oma asja, aga kellelegi jääd ikka ette. See peab olema mingi isiklik vimm? Pahatahtlikkus? Lihtsalt tahe keerata? Kahju on sellistest, tahaks lausa aidata. Elu on täis üllatusi! Selle peale võite kuulata taustaks Abrahami - Vot see on armastus. 

Trennist kah. Oli jutt M-ga, et kui meistrikad läbi saavad, võiks minna trenni ja küsida juurde hüva nõu. Äkki keegi näeb teise pilguga. Praegu käivad laagrid suure hooga, kõik treneerivad ja on tublid. Arutasime, et peaks ka minema, äkki saab ka mingi kasuliku nipi või harjutuse. Nädalaga peaks nii mõndagi lisaks tulema. Aga on hilja juba, teine nädal käib vist ja varsti lõppeb ära. Mul on ajaarvestus täiesti sassis, puhkus on süüdi. 

Ükskord käisin põlla pääl Beebsiga, lubasin tal joosta nii kiiresti ja nii palju kui ta tahab. Tahtis küll jalakesed sirgeks joosta. Ma hoidsin lakast kinni. Seljas oli mul veel turvakas ja kollane vest, et kõik mind näeksid. 

Ma ei viitsi enam kirjutada, kell on palju juba. Pildid panen ka... kunagi!

Pole ammu kirjutanud... Jaaaa!

Võistlemas olen käinud koolisõiduvõistlustel. Esimene neist oli Kilgi talli koolisõiduvõistlus, kus sõitsin A21 ja A23. A21s (kokku 4 sõitjat) sain roseti ja teise koha - 62,100%. Auhinnaraha sain 5 eurot :) A23's sain 61,563% ja jäin 4. kohale (üheksa sõitjat). Täpselt joone alla, autasustati kolme esimest.

Järgmine võistlus oli Liivaku Suvine Koolisõiduvõistlus / ERL Suvine Karikas & Noorhobuste Sari Koolisõidus I etapp.
Oli eraldi harrastajate arvestus. Skeemis A23 sõitsin välja 60,938% ja sain teise koha. A24 skeemis 61,413% ja esimene koht.

Särevere võistlus, 9. juunil. Esimeses sõidus A24's sain 60,543% ja neljanda koha. Nüüd vaatan, et mul oli kolmanda kohaga samapalju protsente ja punkte. Lugesin määrustikku:

Kohtade jagamine. Punktisumma võrdsuse korral auhinnalistel kohtadel annavad kõrgemad üldhinded parema koha. Võrdsete üldhinnete puhul on määravaks istaku hinne. Kui ka istaku hinne on sama, jäävad ratsanikud kohta jagama ning nende kohtade jaoks määratud auhinnarahade summa jaotatakse kohta jagama jäänud võistlejate vahel võrdselt. Ülejäänud kohtadel jäävad ratsanikud võrdse punktisumma korral kohta jagama.

Nüüd on siis selge, kas kolmanda koha saanul olid paremad üldhinded või oli istakuhinne parem. Dunno, seda ma vaadata ka kuskilt ei saa, aga ma saatsin kirja võistluste peasekretärile.

Sõitsin veel L32'te ka. See skeem oli nats parem mu meelest. Hoog oli suht raugenud, impulssi polnud. Aga tuli paremini välja. Ma ise ei olnud ka enam nii pinges, üritasin niisama kaasas reisida. Üleminekud tulid ka paremini välja. Kui ta otse on, siis saab välimisega sirgeks tõmmata ja pidurdada. Siin skeemis sain 56,855%, neljanda koha ja punase roseti. Et ää? Jah, piinlikult vähe. Aga eks need kohtunikud tahavad midagi rohkemat näha kui lühikesel jooksvat hobust.

Mul pole muud öelda, kui trenni on vaja teha.

Pilte sai ka tehtud, aga mul ei ole neid hetkel võtta.

Peale võistluste on muud juttu kah.

Beebs on päris noppelt alla võtnud, aga mitte trennist. Ta oli viimati nii peenike siis, kui ta oli nelja aastane. Siin on mingi kala söömisega. Aga Beebs pole ainuke, kes nii ribiredeliks on läinud. Isegi Imbsu beebikõht on kadunud.

Teisipäeval, 11. juunil oli ratsastus. Ma nii vihkan neid pärast puhkepäeva sõitmisi. Iga kord on nagu esimene kord platsile tulek ja Beebs on samasugune:

http://www.youtube.com/watch?v=6FWUjJF1ai0

Istakuga on nii, et mul on mingi hirm täisistaku ees, et ma ei suuda istuda. Hakkan seal väga kargama. Pärast kolmapäevast istakutrenni on tunne päris hea. Kuidagi mugavam oli istuda, pean vist samamoodi enne trenni paika panema selle istumise.

Eile hüppasime igasuguseid takistusi. Kõigepealt platsil ja siis veits murul.
Platsil oli täitsa okei, Beebsil kohati hoog rauges ja siis oli jälle nii turbs, et ma otsustasin paaril korral jala ära jätta, mis oli viga. Muidu hüppab küll igast tünne ja asju, vingerdab nats, aga hüppab. Pärast takistust otsustas tema ise pöörata, paar korda oleks kumbki oma teed läinud. Tema oleks läinud, aga mina oleks käna pannud. Õnneks seda ei juhtunud.
Takistused olid vist 90 cm kanti. Pärast murul proovisin ka sõita. Sõitsin teda lahti, oma arust. Teiste arust mitte. Ja siis tulin takistust, mille Laura ja Maris meisterdasid. Tõtt öelda, ma vist ise kartsin rohkem ja jäin käega peale talle. Esimest korda tõmbas blokki ja teise korraga läks üle, mis peale ei puudunud pärast takistuse ületamist ka pukitamine. Pukitas ka peaaegu pärast igat hüpet. Tünnide ees ka jäi seisma. Teise korraga saime üle. Kunagi ammu ka, kui ma neid plankusid hüppasin, siis jäi seisma ja teise korraga tulin üle. Kui ma tulen tempoga, ei jõua ta vaadata ja paneb blokki, nii on alati olnud. Aga eile tuli tal ilmselgelt hasart sisse. Pean harjutama, et ma eest ei hakka kõvasti hoidma (seda teen siis, kui ise kardan). Siis ta ei hakka pukitama ka pärast. Istaku pärast nuriseks ka, maru sukeldima olen hakanud. Muidu suutsin ennast püsti hoida, aga nüüd teen seal koledaid asju.

Järgmised võistlused on Meistrikad Ruilas. Täna proovin Marise tehtud Kür’i sõita ja siis saab ehk muusika ka paika. Laule veel ei ole.

Olgaaaaa!

 



 

Misasjaaa?

Keegi ei kirjutagi blogi? Peale minu.

Praegu nii palju, et mul pole sadulaid :D Mitte kumbagi. Mõtlesin, et müün ikka kõik maha ja ostan lux sadula. Võtke seda kui hilist aprillinalja.

Isadoraga olen sõitnud nüüd paar päeva. Ta on ikka super tubli hobune! Sain ta süsteemile pihta ja nüüd on nii hea sõita. Eile tegin mõned latid ka.

Beebs sai kordet, lattidega. Esmaspäeval oli nii ränk trenn, mille peale ta vist valutas lihaseid. Mõni ime, et joosta ei tahtnud. Pärast oli väsinud.

Mõlemad pesin higist puhtaks ja minu vaeva nad kustutasid mudas püherdamisega. Great!

Vaatasin skeeme kah - A 21. Raske skeem. Kui mõni peaks tahtma minna sõita noorega "kõige lihtsamat", siis pole see üldse lihtne. Kammoon, diagonaalil galopis kontra? Nurgatähes traavi ja A-s uuesti galopp? 3. ja 4. harjutuse vahel mingni susser-vusser, millest ma isegi aru ei saa. Teise skeeme ma ei vaadanudki.. arvatavasti samasse auku.

Beebsiga ma ei tea veel, mida teha. Põllule päitsetega ja sadulata galopeerima? Ojaaa :D

Kõige lühem postitus vist.